Hädas kui mustlane mädas

See vist ei ole tänapäeval kaugeltki korrektne pealkiri, aga on ainus, mille kiiruga manada suutsin. Minu viimane mustand (teen siin praegu, 6,5 h hiljem kontrolli ja näen, et veel hulk teisigi mustandeid) pärineb 2024. aasta juulikuust ning avaldatud postituse kuupäevale on piinlik mõeldagi, olid mul ju suurejoonelised plaanid, mille nullis ära mitte väga unelembese lapsukese pisut liiga vähehaaval magatud uni ning seega minu üsna väsinud olemine… pi-de-valt. Elukorralduse muutus lõi pikaks ajaks ikka päris oimetuks ning hiljem enam ei osanud ma kusagilt järge üles võtta. Täna olen ma aga siin, niisiis tere tulemast mulle ja sulle ka!

Praegu on käimas vaikne tund (ning viimaks on lootust, et see kestab tõesti tund+, mitte pelgalt 20 minutit), mis ei ole minu väikese kaaslase poolt küll just liiga vaikne, sest öösel oli ta uni niivõrd magus, et ärkas tunnike hiljem kui muidu ning mõistagi on tavapärasel uinakuajal nüüd märksa toredam keelega laksutada, rongiga mängida, tekki küsida ja seda siis pealt ära rahmeldada, kõiki kaisukaid nõuda, käia aknast prügi-  ja pakiautot ning lund piilumas… aga et mitte liialt temaga vestlusse vajuda, võtsin nõuks tasakesi kirjutada (kuivõrd see vastu ekraani klõbisema kippuvate küünte kiuste võimalik on).

Nii ma siin siis olen ja et mõni teine platvorm mu ebainimlikult pikki lauseid ära ei mahuta, rääkimata selgitustest-kirjeldustest, mis on vähemalt samavõrd pikad, pean Bloggeri kuumaks kütma, muidu jäängi oma eikuskile viivatesse mõtetesse üksinda kinni. Parem püüan teisigi endaga sohu vedada või mine tea – äkki õnnestub kamba peale siit väljagi saada.

Nimelt olin kaks aastat tagasi olukorras, kus kõhuümbermõõt aina paisus ning riidekapi sisu ammendus ülehelikiirusel. Et ma aga tööl ja praktikal käisin, oli vaja seada suund rõivakauplusisse. Mind tervitas vaid pettumus: nii ilusas staadiumis naistele oli nii mannetu valik riideid. Ja ebamugav! Viimaks soetasin paar avarama lõikega kleiti, mis ei olnud otseselt rasedatele mõeldud, üksikud igavad särgid ja mõni number tavapärasest suurema pluusi, mis pole ju ka kaugeltki ideaalne variant, sest ehkki lisaks suurele kõhule kasvas veel mõni mõõt, ei tekkinud mulle liialt laiemaid õlgu. Vähemalt olid rasedate retuusid ja pesu igati asjakohased. Paavli kaltsukast tellisin veel üht-teist, aga valikuga ei hiilga nemadki. Tahtsin muu hulgas teksade laadi pükse (ehkki olgem ausad — ülemiseks osaks olnuks mul vaid igavaid vanu T-särke ja mõned samavõrd vähe meeli erutavad lohvakad kampsunid) ning neid ka sain, aga vist vaid ühed olid sellised, mis ei vajunud kümne minutiga kümme sentimeetrit liiiiga madalale ega muutunud seega hirmus ebamugavaks. Niisiis veetsin oma kevadtalve retuusides-kampsunites ja mõnes toredas, aga valdavalt igavas kleidis.

Hiljuti hakkasin asja taas uurima, et äkki on valik tänaseks põnevam või et vahest pakuvad head kaupa välismaised saidid-äpid... ja pettusin jälle. Koduseid mõnulemiseks sobilikke riideid on, spordiretuuse on, T-särke on, veidra lõikega kampsuneid-dressikaid on… ja siis igasugused soonikkoes või suvised või mitte-minu-maitse-järgi-mustritega (ehkki mulle särts ja mustrid enamasti meeldivad, aga valikus on pigem väikesed lillemustrid või muu minu jaoks meeehhhhh) kleidid. No ja siis on need kleidid, mille külge on poogitud lipsud-paelad-sõlmed, mis kõhtu ja/või kõhu ja rinna vahekohta rõhutavad. See kõik ei ole lihtsalt minu jaoks ja ma ei tea, mida minusugune tegema peaks. Õmmelda ma ei oska ja krati kõrvalt ei jääks mahti seda õppida ka, aga tahaks kanda vähemalt mõnda mugavat ja silmapaistvat eset, samuti selliseid rõivaid, millega sobiks käia loengutes, teatris, kontoris ja muidu viisakamates või ametlikumates kohtades. See ei tähenda,  et kõigi nende jaoks peaksid olema universaalsed komplektid, aga praegu on keeruline leida üheainsagi nimetatu jaoks vastavat. Kus on kaunid asjalikud pintsakud, püksid, pluusid? 

Eile sirvisin H&Mi lehte, pükse seal isegi leidus, mis minu praegustele kriteeriumidele vastata võiks, kuid üsna sellega kõik piirduski. Oh, ja ülerõivad, eelkõige mantlid?! Eelmise raseduse ajal kandsin üht Yagast ostetud leopardimustrilist jopet (sest kiiks ja särts) ning ämma sulemantlit, aga tahaks ikkagi mõnd oma ja lisaks villast ja… pidulikku. 

Ma võiksin muidugi päevad läbi pidžaamades ja öösärkides elada, aga kodust välja minnes tahaks ikkagi vastavalt olukorrale riietuda ning end sealjuures iseendana tunda, mitte tõmmata selga suvalist käib-kah-hilpu lihtsalt seepärast,  et midagi omanäolist või piisavalt viisakat või piisavalt mugavat ei ole. Kes oskaks mind ometi suunata? 

Olgu öeldud, et eelmisel korral kosus mu kõht niivõrd kiiresti sedavõrd suureks, et soetatud kleitide nööbid kippusid nabale õhutust pakkuma, nii et valik jäi eriti kiduraks. Õnneks olin suure osa sellest ajast kodune ja kõht võis pidžaamasärgi ja püksivärvli vahelt välja piiluda küll. Seekord oleks aga teisiti vaja... 

Täitsa tore on vahelduseks tagasi olla. Platvormi osas olen jätkuvalt kahtlev, samuti ei meeldi mulle enam siinne kujundus ega nimi ega... elame-näeme, mis ja kuidas. Tšau-pakaa!

Muuseas. Ma olen väga suur iPhone’i fänn ja austaja, aga mis pagana needus selle kursoriga on, et ma teda normaalselt ümber paigutada ei saa? Safaris praegu postitust kirjutada on täielik peavalu, järsku ei saa ma enam teistele vahelehtedele ka ligi… vaatame, kui mul õnnestub siin jalad alla saada, siis ehk vaevun mõne asjalikuma vahendi valima.