Ma ei teadnud, et olen rase

Mäletate veel seda sarja? Mina ka mitte. Kui ükspäev põgusalt guugeldasin ning selgus, et see jooksis TLC-s, ei jäänud enam ruumi kahtlusele, kas olen vahest millelgi eriti väärtuslikul ununeda lasknud. 

Saatega või saateta on elul aga mõnikord oma põnevad vigurid varuks, mida kohe tõepoolest läbi ei hammustagi. Nii näiteks sain möödunud suve keskel koondamisteate ning veel enne kui meel naaa-atukenegi mõruks minna jõudis, sain ettepaneku siirduda kuu hiljem Ida-Virumaale erialasele praktikale. Mõeldud-tehtud.

Juba esimestel päevadel lõimiti mind Viljandimaa päritolu seltskonna kolmandaks liikmeks ning vahva triona veetsime oma tööpäevaõhtuid võlumaad avastades. Otsisime Ontikal olematut juga, väisasime kloostrit, sõime pannkooke (ja üleüldse õhtustasime ühiselt) ning arutasime ilma(-)asju. Kõik oli hirmus tore ning algusest peale nii oma ja kindel, ainult see minu magustoidu-lembus oli midagi enneolematut. Panin selle kodust kaugel elamise ja võõrast keskkonnast tingitud teadlikult tajumatu stressi arvele. Mõnikord tabas mind õhtul voodis lebades tugev soov süüa näiteks tikuvõileibu. Kohe nii intensiivne oli see tunne, et suu kippus kole vesiseks ja veetsin päris mitu õhtut (kui hirmkange väsimus mind veel unemaale vedanud ei olnud) sellest imelisest kättesaamatuna tunduvast roast unistades. Eks juhtub ikka – stress, noh... 

Üks ilus õhtupoolik viis meie kolmiku randa, kus mõistagi jälle õhtust sõime ning et lõppevatest ühistest tundidest ja soojast päikesest viimast võtta, võtsime ligi ka mõne meeldiva kokteili. Õhtu edenedes ja klaaside tühjenedes pidasin plaani, et ehk võiks ikkagi ühe joogi lisaks tellida, kuna päikest veel jagus ja ilm ei soosinud toas konutamist sugugi. Pika ootamise peale sain teenindajaga jutule, et toodaks joogikaart, kuid mida natuke liiga pika aja jooksul ei juhtunud, oli meie järgmine kohtumine, et tellimus esitada. Viimaks läkski nõnda, et otsustasime kamraadidega end autosse pakkida ja koju sõita. Igal asjal on põhjus, jah? Peagi hakkas äikest lööma, sähvakad kauguses, kui autos viibisime, olid üsna vägevad.

Augustikuus toimus muudki kui väid rändamine ja maitseelamuste kogumine. Näiteks avanes mulle ühel ilusal päeval võimalus minna verd loovutama. Ma olen juba terve igaviku hoogu võtnud, kuid kui varem oli kaal liiga väike, siis hiljem... ega mul vist häid õigustusi olegi, aga doonorit minust seniajani saanud ei olnud. Ei saanud ka tol korral, sest selleks hetkeks olin esimesi päevi uues asutuses, maja oli võõras, inimesed tundmata ning ükski nendest, kellega lähestikku töötasin, sel hetkel minemas ei olnud. Nii jäi minulgi taas üks pea et koju toodud võimalus kasutamata.

Kui püsivamalt kodus tagasi olin, ootas mind ees paar vabaõhukontserti, kus küll kaalusin, kas ehk võiksin näilise soojatunde ja potentsiaalselt suurema kaasalaulmisenesekindluse saavutamiseks juua midagi pisut kangemat kui vett, ent ühel juhul just nagu ei raatsinud, ning teise kontserdi puhul oli valida, kas kutsume emaga kojuminekuks takso (tundus liialt kallis väljavaade, kuna rahvast jagus ning kui kõik korraga hilisel tunnil ära minna tahavad, siis teadagi mis...) või istun Drive'i rooli ja sõidutan meid ise. Et ema kokteilidest huvitatud ei olnud, sain oma Põhja-Tallinnas sõitmise kogemuspagasit suurendada ning see on kahtlemata mõnusam variant kui oma kehale asjatut koormust panna. Pealegi pole ma seniajani enda jaoks välja mõelda suutnud, kas nautida kontserti muusikale kaasa jorisedes või siiski andunult kuulates...

Need küllaltki seosetud lõigud viivad lõpuks kõik ühte kohta kokku, ausõna. 

Ju oli elu mingites minu ettevõtmistes oma suunava käe vahele pannud, sest septembri keskpaigas saabus teadmine, et perre on lisandumas veel üks kodanik ning kokteilide kangus jäägu nüüd mõneks ajaks nulli (jah, tean, on ka vastanduvaid seisukohti – just a little bit). Pusletükid asetusid oma kohale ja võibolla juhtuvadki asjad põhjusega. Nõnda siis algabki siit osaline beebiveebik, kuhu mul suurt midagi kirjutada ei ole – ma lihtsalt ei oska. Keha toimetab omasoodu, mina püüan teadlike valikutega teda maksimaalselt toetada, aga see... mida? Kõike on ühtäkki väga palju ja pea on sassis, aga eks näis, kas beebiblogi kirjutades hakkab see pusa ka lahti hargnema. 

Alguse on saanud põnev ja väljakutseid pakkuv etapp.

Veel täieliku teadmatuse ajal